„Ühes kaitsewäe teenistuse ümberkorraldamisega ja teenistusaja lühendamisega on põhjalikult muutunud ka sõduri kasarmuelu. Kuna wanemad põlwed mäletawad weel wanu weneaegseid kasarmuid, kus tuhanded -sõdurid olid tuubitud kokku wäikestesse ja räpastesse ruumidesse, on nüüd sõdurielu puhtuse suhtes saanud eeskujuks paljudele.

Wäsitavale õppetööle wastukaaluks on põhjalik meelelahutus ja puhkus, seda on wõimalust mööda püütud arendada eri väeosades.

Kuivõrd see õnnestub, oleneb wäeosade paigutusest, ainelistest wõimalustest ja kohapäälsete juhtide algatuswõimest. Pole enam veneaegset supisabas seismist, vaid söömine sünnib söögisaalis muusika saatel. Toitlustamine ise on püütud mitmekülgseks teha, kusjuures mõõtuandev on põhimõte, et sõdurit ei saa küll toitudega hellitada, kuid ta peab tugewasti toidetud olema.

Sõdurile on kasarm püütud teha wõimalikult koduseks, nii et ta õppustelt tulles wõiks unustada päewatöö raskused.”